Kunagi mu sõbranna, kes elab nüüdseks aastaid iirimaal, lubas mulle, et iga kord kui mina teen oma blogis postituse,vastab ta mulle samaga! Mingi aeg see toimis nii tema kui ka minu jaoks. Siis läks asi lappama, ehk kumbki meist ei jõudnud enam blogisse ning vahed venisid ikka päris päris pikaks või jäi tema miljon postitust […]

Ma võib-olla olen nüüd veidi imal, aga ma pole ikka veel harjunud ilma Hendrikuta olema. Ta on käinud varsti aasta tööl, kus tal on hommikune ja öinevahetus. Olen sunnitud kõigega ise hakkama saama, sest üldiselt olen ma päevas 12tundi üksinda koos lastega. Kuid ikka veel, ei suuda ma eriti ilma temata uinuda. Jah, ma magan

See on suht erakordne hetk. Peaaegu on vaikus ( kaks last magavad, üks on magama jäämas)ning ma jõudsin siia! Kahetsusega pean nentima, et isegi kui tahaks või viitsiks kirjutada, siis paraku ei ole avanenud sellist vabat momenti. Viimasel ajal pole olnud ka eriti viitsimist.

Luna käis täna kauaoodatud lõikusel. Otsustasime ta ära steriliseerida, et ta enam meile üllatusbeebisi ei tooks. Tegelikult mõtlesime  teha sea aastate eest, ent siis lasime talle hormoonravi teha ja lõpuks tegi aeg ikka oma töö.

Istun ja sõidan kodupoole. Vahelduseks on hea istuda kõrvalistmel. Käisin täna väikese Hertaga Elite kliinikus, lootes et saan natukenegi targemaks. Nüüd olen ma lihtsalt vihane ja täiesti nõutu. Täpselt sama jutt nagu kōik eelnevad arstid on mulle rääkinud. Mis ma muud ikka teha saan, eks ma aurutan ja kreemitan ning salvitan seni, kuni laps saab

See on nii uskumatu, et leidsime kõikidele kutsikatele omanikud. Ja seda vähem kui paari tunniga. Facebook on ikka üks imeline asi. Jagamisi oli tublisti üle saja, lõpuks oli tahtjaid rohkem kui kutsikaid. Ja mis kõige parem? Ainult üks broneerija loobus, ent õnneks oli mul mitu varuvarianti ning üsna kiiresti saimegi uue jaatava vastuse. Nüüdseks on

Ma lihtsalt ei jaksa enam, kõik kolm on pidevalt haiged, üks saab terveks, jääb teine haigeks ja ring hakkab JÄLLE otsast pihta. Lausa absurdne. Kuid kõige suurem murelaps on ikkagi väikene Hertakene, kes on vist igavesti nohune. JUmal küll, andke mulle veel nõu, mida ma saaksin teha, sest see on ajuvaba, et üks väike inimhing

Hetkel sõidab mu ema pealinnast Tartu poole, see tähendab seda, et VAID mõne tunni pärast läheb mu elu  lihtsamaks. Ma saan natukenegi rahulikumalt võtta ja kui veab, siis jääb mul aega isegi kohvi nautida. Või siis saan rahulikult süüa teha, ilma et peaksin end samal ajal kolme lapse vahel jagama. Herta on hakanud veel emmekamaks,