juuli 2011

Täna algas mu suvi, kuigi olen kaks kuud hiljaks jäänud. Tegelikult tahsin ma rääkida sellest, et mul on terve õhtu lõhesaia isu olnud. Sellega seoses läksin ma mõtetes eelmise aasta detsembrisse. Ja muidugi on olemas asju ja hetki, millest ma tahestahtmata puudust tunnen, aga selge on see, tagasi ma neid  enam ei tahaks. Kell on […]

Homme saab mu suvi alguse! Kavatsen teha augustikuuga terve suve tagasi. Ja ma tean, et see õnnestub mul!  Ning augustikuu pimedaid öid ma lausa jumaldan, ning jäängi jumaldama. Aga olgu, täna on käes mu viimane tööpäev. Läks, nüüd!

Võib-olla oleksingi pidanud jätma asja sinna paika, kuidas nad tol õhtul hetkeks jäid. Võib-olla oleks praegu asi lihtsam, võib-olla ka mitte. Eile hommikul ärgates, olin ma kindel selles, et aeg on otsustamiseks. Aga nüüd, ma arvan, et ma lükkan seda otsustamist iga päevaga aina kaugemale. Ei, muidugi pole see hea ja seda ei tohikski teha.

Suvi, siit ma tulen.

Hommikune kohv ja päikesepaiste.

Võtsingi vabast päevast kõike- otsustasin selle maha magada, kaasa aitas ka mu meeletu väsimus. Nüüd on kord televiisori käes, võtan investigation discovery kanalist kõike, mida võtta aitab. Peale seda loen ma raamatut \” Maailma kurikuulsaimad mafioosod\”, mille ma endale sünnipäevaks sain.    

emotsionaalselt perses

Ma tunnen, et viimaste päevade sündmused on pannud mind tublisti proovile. Mu närvid veavad mind alt, ma olen läbi nii vaimselt kui ka füüsilislt. Ning kõik juhtuvad nii kohutavalt halval ajal ja seda kõik korraga. Viimane pauk tuli eile, kui mu onule sõideti otsa ja nüüd ta viibib haiglas koomas, ning arstid ei anna talle

ajutised muutused on jamad.

  Kahetsus on kõige kasutum asi maailmas. Midagi ei saa tagasi tuua, midagi ei saa heaks teha. Muidu oleksime kõik pühakud. Elul polnud kavatsust meid täiuslikuks teha. Täiuslik kuulub muuseumi. Remarque