Kuna meil peres on augusti kuu nii raske olnud, on juhtunud kolm halba asja ja seda järjest, siis need emotsioonid on nii kurvakõlaga, et tahes-tahtmata ajab see mind nutma, ma pole vist eluski nii palju nutnud kui need 5 päeva järjest. Ja ma muidugi tean ka seda, et pärast homset olen ma lausa lohutamatu.

Kuna sellest kirjutamine teeb nii haiget ja toob pisarad taas silma, siis Luna the dogi postituse teen kunagi hiljem. Kui aeg on käes või kui silmad on peast välja nutetud. Ta ei ole lihtsalt üks tavaline koer, ta on meie pereliige.

Ma ei tea, mis värk mul selle Audiga on aga eile kohtusin ma kitse esimest korda ning seekord, ei jooksnud ta üle tee kaugemalt, vaid pani otse külge. See hetk, kui tead, et enam tagasi teed pole, on suht nõme. Jumal tänatud, et ma rapsima ei hakanud, sest muidu oleksin ma olnud autoga otse kraavis