Kohvihoolikuelu blogi

Nimelt läksin ma väikese beebi kõrval tagasi tööle. Ma siiani ei arva, et tegemist oleks minu poolt vale otsusega, mul on piisavalt palju vabu päev, kui mu tööpäevad on 12tunni pikkused.

Algatuseks tahaksin rääkida, kui tubli on Paul täna olnud on. Kui tavaliselt jändame temaga terve päeva, heal juhul magab ta päevas umbes 1,5 tundi, siis täna jäi ta iseseisvalt ülikiiresti magama ja magas \”hommikust\” und umbes kolm tundi, ja nüüd õhtul, ta magab jälle. Ma ei mäletagi seda päeva, millal ta viimati õhtust und magas.

Täna oli siis see päev, mil ma loopisin esimest korda elus sõnnikut. Ma ei mäleta, et oleksin varem seda teinud.Võin ka eksida,ma lihtsalt ei mäleta, sest väiksena sai laudas väga palju aega veedetud.Kindlasti sõin kunagi ka  kitsepabulaid. Samas, mida ei mäleta, seda pole olnud.Nüüdsest hakkame koos Hendrikuga välja loopima, saab kiiremini ja eks see ole

Üleeile otsustas meie igavesti tiine kits poegida. Igavesti tiine oli ta sellepärast,et ta oli umbes aasta \”beebideootel\”vahepeal tal arvatavasti katkes tiinus, aga siis jäi uuesti. Me ausalt mõtlesime, et see kits jääbki igavesti tiineks. Aga võta näpust. Hendrik rääkis juba mitu kuud, et \”täna ta poegib\”, üleeile see läkski nii. Esimest kitsetalle pidime aitama, sest emane

Pauli taastusravi on läbi saamas, tuleb käia veel paaril viimasel \”seansil\”. Ujumisega on kõik. Liisi sõnul ujub ta nagu kala vees.  Ühtlasi ma ei pea nüüd põdema ka seda, kui lähme märtsi kuus temaga vee alla pildistama.   Paulil on igas mõttes paremaks läinud, lihaspingeid enam ei ole, vähemalt mitte nii palju kui alguses. Muidugi

Ma polnud aastaid midagi võitnud. Mu esimene suurem võit oli aastal 2004 või 2005, kui võitsin Raadio Uunost  \”Backstreetboys\”i kontserdipiletid ,hotellimajutuse ja pealekauba 2000 krooni tasuraha. Ja see ongi jäänud minu viimaseks  suuremaks võiduks tänaseni. A jaa, eelmine aasta võitsin kuskilt burgeriputkast burgeri.

Alguses kui siia kolisime, ei osanud ma  üldse kooki küpsetada.See oli üks mu suuremaid muresi. Ma küll katsetasin tihti, aga kogu aeg tegin ma midagi valesti. Nüüd ma muidugi tean, mida ma valesti tegin, aga üksinda poleks ma seda välja nuputanud, aga see jäägu sinnapaika. Soolaseid toite tegin ma igapäevaselt, sest neid ma oskasin teha.Mulle

Päevakava on jälle sassis. Ma ei kujuta ette, mitmendat korda ma sellega alustanud olen. Ilmselgelt jäängi alustama. Mõni nädal toimis see imeliselt, ei olnud nutmist ja jäi iseseisvalt magama. Siis tulid jälle gaasid( ärge uskuge, kui õeldakse, et alates 3ndast elukuust gaase enam ei eksisteeri, see on VALE). Ja kui ma teda magama panen, olgu

Viimastel päevadel on juhtunud minu elus nii palju positiivseid asju, ma võiksin hüpata persega õnnest lakke ja mitumitu korda järjest. Vot nii rõõmus ma olengi. Aga nüüd  siis täpsemalt.