Kohvihoolikuelu blogi

Sellest tuleb küll lühike postitus ja ma olen varasemalt ka sellest rääkinud, aga ma ei suuda ära imestada kui tore võib olla üks teenus!

Ja seda sõna otsesemas mõttes.

Mul on olnud vist nii kiire elutempo, sest eile võtsin ma ette mõned blogid, kus räägiti neti kiusamisest ja perekooli foorumist, siis tundus mulle nagu oleks minust  justkui nädal aega mööda vuhisenud.  Ja veel seda, et on algatatud mingi petitsioon..jutt jumala õige ja mitte ükski kiusamine pole kuskilt otsast okei!

Ma räägin nüüd sellest, mis mind tõsiselt täna häiris või on tekitanud iga aasta tuska tuju kui kõik ei ole läinud nii nagu peaks minema.

Tegelikult oli ju ammu teada, et igal ühel meist tuleb kunagi see valik teha. Mulle üldse ei meeldi, et see hakkab kujunema nö vabatahtlikult sunniviisiliseks. See kõlab umbes nii, et tahad reisile minna? Mine vaktsineerima. Tahad kontserdile minna? Mine vaktsineerima. Tahad kinno või teatrisse? Mine vaktsineerima. Tahad elada? Mine vaktsineeri end.

Kuidagi nii kiire on olnud: kaitsesin ära oma äriplaani, pidasin ära oma sünnipäeva ja olen jõudnud isegi paar korda metsa. Sinna see aeg ongi ära läinud.

Eile hommikul liikusime varakult murakale, kell pool seitse minna ja seda kuue väikese lapsega. Õnneks ma polnud ainuke täiskasvanud ning liikusime kahe autoga.

Mul on varsti selline tunne, et olen selle kuumusega täiesti peast sooda. Üldsegi ei saa mõelda, olla ega hingatagi, sest õues pole absoluutselt õhku- Jah, alustasin taas vingumisega nagu eestlasele ikka kohane.

Kõige esimesena tahaksin ma õelda, et ma olen haigeks jäämas. Ma usun ja muidugi ka eeldan, et see pole koroona, sest isegi olles koroona läbipõdenud, ei olnud mul selliseid sümptomeid. Kurk on valus ja köhin. Arvatavasti on selles süüdi auto konditsioneer. Nüüd sõidan ma küll aknad lahti aga sellega kaasneb üks suur müra ning autosõidud