Kõik need aastad, täpsem olla siis üheksa pikka aastat, pole ma olnud kunagi rahul oma blogi väljanägemisega. Mõni kord meeldib rohkem, mõnikord ma lausa jälestan seda. See vist on minu isiklik armastan-vihkan suhe. See on lihtsalt nii veider. Ma võin tunde neid taustu valida, aga ikka ma ei suuda jõuda otsusele- millist välimust ma õieti […]
r-a-h-u-l-o-l-e-m-a-t-u Loe edasi »
Mul on õnnestunud sellel kuul veeta paar päeva ainult Hertaga. Olen mõned korrad jätnud poisid enda õe juurde. Pean nentima seda, et ühe lapsega on ikka lust- ja lillepidu. Juhul, kui tal pole mingisugune halb päev ning teda ei pea kätel päev otsa tassima. Muul ajal on see mulle justkui puhkuse eest.
Kui ma eelmine aasta sinna esmakordset sattusin, armusin ma sellesse kohta. Ja nüüd eile, tundsin ma, et see koht on veel veel imelisem. Mulle meeldib selle koha lihtsus ja selle armsus. Maha laotaud vaibad, purkides olnud küünlad, naeratavad inimesed ja heatahtlikud näod!
Viimased postitused olen kirjutanud telefonis. Ma nii mäletan, kuidas ma seda jälestasin. Aga siin ma jälle nüüd kirjutan, telefoniga. Vaikselt hakkab see veel mulle isegi meeldimagi.
Jumal andis meile sugulased, Jumalale tänu, oma sõbrad saame endale valida. Loe edasi »
Olen otsustanud oma väikse Hermiinekese lõplikult pudeli peale panna. Sest viimased päevad on see imetamine niivõrd valulik olnud. Ja teiseks, ma ei jaksa enam. Ma tean, et imetada võiks vähemalt aastani.. no palju asju võiks.
Ma olen lihtsalt nii tüdinenud. Kõigist ja kõigest. Kõikidest Inimestest kuni sotsiaalmeediani välja. Ma oleks äärepealt kõik kontod ära kustutanud ning kuskil lihtsalt vegeteerinud. Emotsioonide virr-varr. Tegelikult tahaksin ka mõned inimesed kaugustesse saata. Ma olen tüdinenud nägemast seda, milliseid fassaade inimesed endale ehitavad, jättes endast juskui ingli mulje, kuigi sisemus on rohkem kui mäda. Teiste
Kunagi mu sõbranna, kes elab nüüdseks aastaid iirimaal, lubas mulle, et iga kord kui mina teen oma blogis postituse,vastab ta mulle samaga! Mingi aeg see toimis nii tema kui ka minu jaoks. Siis läks asi lappama, ehk kumbki meist ei jõudnud enam blogisse ning vahed venisid ikka päris päris pikaks või jäi tema miljon postitust
Ma võib-olla olen nüüd veidi imal, aga ma pole ikka veel harjunud ilma Hendrikuta olema. Ta on käinud varsti aasta tööl, kus tal on hommikune ja öinevahetus. Olen sunnitud kõigega ise hakkama saama, sest üldiselt olen ma päevas 12tundi üksinda koos lastega. Kuid ikka veel, ei suuda ma eriti ilma temata uinuda. Jah, ma magan
See on suht erakordne hetk. Peaaegu on vaikus ( kaks last magavad, üks on magama jäämas)ning ma jõudsin siia! Kahetsusega pean nentima, et isegi kui tahaks või viitsiks kirjutada, siis paraku ei ole avanenud sellist vabat momenti. Viimasel ajal pole olnud ka eriti viitsimist.
tühjast-tähjast, kõigest. Loe edasi »
