oktoober 2014

Täna käis meil külas,üks armas sõbranna,keda polnud reaalselt aasta või kaks näinud.Mind hämmastas see,et tal oli viitsiminesiia bussiga loksuda ,paar tunnikest juttu puhuda ning rõõmsalt bussiga Tartusse tagasi loksuda,hämmastav!

Mõnda aega tagasi,liitusin ma facebookis märtsibeebide grupiga.Alguses mõtlesin küll,et mul on nendest gruppidest siiber-aga samas olin uudishimulik ning tahtsin teada,kuidas teistel rasedatel läheb.

Mäletate,kui õhinas ma olin,kui olin teada saanud,et BIO2YOU mind kõikide blogijate seast välja valitud,mis tähendas omakorda seda,et saan nende tooteid omal nahal katsetada?

Ma tükk aega mõtlesin,et kas sellest kirjutada või mitte,aga jõudsin järeldeusele,et pean selle endast välja saama.Kuigi see ei puuduta otseselt mind,aga on seotud mu ühe lähedasega.Ja see teema ajab mind nii närvi

Mu härra lasi mind kenasti arvutisse,et ma saaksin blogida.Tegelikult avastasin seda,et,mul polegi reaalselt milleski kirjutada,sest kõik päevad on nii tavalised ja rutiinsed.Noh,paaril viimasel päeval on jälle mu kinnistu teemas, aga ma ei jaksa enam sellest jahuda.Ma olen pettunud paljudes inimestes.Tahaks lihtsalt kuvalda virutada.

Ütleme nii,et minu jaoks on teine rasedus vähem probleeme,ning ma eriti ei mõtlegi sellele.Mingi elevus on ikka sees,aga ma isegi ei loe nädalaid.Ma eile moe pärast vaatasin kalendrit ja hakkasin arvutama.Ma isegi ei mäleta,kas arutatakse 6 päeva või 7 päeva, ma ei viitsi isegi mitte guugeldada.

Ma ei mäletagi,mitu aastat olen tahtnud jälle rootsimaad külastada.Täna alustas mu õde vestlus,et tulgu ma nädalaks koos Pauliga talle külla.Noh,ma olin suhteliselt kohe nõus,lihtsalt pidime ühe päeva edasi lükkama.Ag ama kardan kohutavalt,sest Paul pole kunagi nii kaugel käinud.Kõige kaugem punkt on olnud Võsu.Kõige suurem probleem ongi pealinna saamine ja sealt ära tulemine.Ilmselt kaalun ma minna

Mu sõbral suri paai päeva eest isa ära-ja alati kisub kellegi lähedase surm või sõprade lähedaste surm kisub vanad haavad lahti.Ma eile mõtlesime pool päeva oma isast ning sellest,kuidas oleks kõik teisti,kui ta vaid elus oleks.Kui ta olekski ellu jäänud, ei oleks see olnud täisväärtuslik elu.Üks pool kehast oli halvatud,rääkida ei saanud,ei tundnud inimesi ära,rääkimata

Ma tahaksin nii õelda,et lastetuba on täiesti valmis,aga samas,seal on veel ropult tööd teha.Noh,mitte väga ropult,aga tegemist on küllaga.

Ühel kenal päeval potsatas mu facebooki kiri ühelt mu Tartu tuttavalt.Me ei olnud ammu suhelnud,aga minu rõõmuks ta kirjutas mulle seda,kuidas talle meeldib mu blogi ning,et ta hoiab mu elus toimunuga kursis.Vot kui tore!Ausalt,mulle meeldib säänseid kirju saada,sest head sõnad teevad alati südame soojaks.Ja jumala eest-kirjutage mulle rohkem.Sest see on fucking armas.Teie olete armsad!