Ütleme nii,et minu jaoks on teine rasedus vähem probleeme,ning ma eriti ei mõtlegi sellele.Mingi elevus on ikka sees,aga ma isegi ei loe nädalaid.Ma eile moe pärast vaatasin kalendrit ja hakkasin arvutama.Ma isegi ei mäleta,kas arutatakse 6 päeva või 7 päeva, ma ei viitsi isegi mitte guugeldada.
Ainuke hea asi on see,et ma ei jookse iga pisikese murega arsti juurde,või lausa EMO\’sse.Tegelikult esma rasedana polnud sugugi need mured väga väikesed,aga süda ei andnud kuidagi rahu.Ühel korral sain isegi valveõe käest pahandada,et miks ma nii väikse murega ronisin sinna.Leian,et see oli minu õigus.Parem karta kui kahetseda
Vaevusi on tulnud mul rohkem,võrreldes esimese rasedusega.Pidevalt on paha, kõht valutab ja muidugi hormoonid,ma olen nagu tulehark.Vaesed lähedased
Sünnitust ei karda ma enam.Kuigi hetkel on probleeme mu platsentaga,mis asub liiga emaka\”suudmes\”.Kui see ülespoole ei liigu,tuleb mul arvatavasti plaaniline keiser.Aga ämmakas rääkis mulle,et juhul kui rasedus kulgeb normaalselt,siis VÕIKSIN ma mõelda ise sünnitadmise peale.Ma isegi ei tea hetkel,mida ma rohkem tahaksin.
Hetkel soovin ma kõige enam seda,et see väike riisiterakene hakkask lõpuks liigutama,nii et ma ka seda tunneksin.Pauliga ootasin ma end lolliks ning esimesi liigutusi tundsingi alles 27ndal nädalal.Kuigi platsenta oli tagaseinas,selle rasedusega on samad lood.Kõik eeldused on teoreetiliselt olemas,et ma võiksin hakata neid tundma
Tegelikult täna tahtsin ma kirjutada kuradi homofoobidest,aga ma ei hakka oma närvirakke selle peale kulutama