Ma vist sõnusin ära. Täna tuli meeletu ärevus peale, aka reaalsus lõi pähe. JUBA teisipäeval õhtul kirjutatakse mind haiglasse sisse ning JUBA kolmapäeva hommikul kohtun ma oma üllatusbeebiga. Sellel teekonnal aitab mind mu armas sõbranna, kes asendab mu kallist abikaasat!
5 päeva veel, ainult 5 päeva! Loe edasi »
Miks ma küll öösel otsustasin blogida? Noh, esiteks sellepärast, et olen juba poolteist tundi unetuna üleval passinud. Ja teiseks, mõlemad lapsed magavad nii rahutult. Peangi hommikul Augustit kraadima, oli tavapärasest veidi soojem.
Ma tahaksin nutta. Tegelikult eile nutsingi. Mul tulevad seljavalud hooti, kuid eilne valu ületab kõik eelnevad vaevused ja kaebused kokku! Ma lihtsalt nutsin keset tuba. Vot selline on raseda elu! Siinkohal kadestan neid rasedaid, kellel on kõik nii roosamanna ja ise peast ka rõõsad!
Ma pikalt ei viitsi küll kirjutada, end kogu see ettevõtmine oli puhkusest väga kaugel. Ma tõesti lootsin, et ehk saan veidi hinge tõmmata, sest lapsed käituvad külas üldiselt hästi. On nunnud, rõõsad ja väga toredad.(loe: nad oli terve reisi jooksul ühed parajad metslased, kes panid sõna otsesemas mõttes mind proovile)
Viljandi ja lapsed Loe edasi »
Ma olen päris tihti oma plaane mittetäitnud. Sest noh, lõpurase, kaks väikest last, väsimus ja nii edasi. Ent seekord mitte. Juba hommikul teadsin, et õhtuks jõuan Treski küüni, võtku mis võtab( tegelikult oli suur soov näha oma lemmikpoisse Viljandist) Võtsin kaasa oma esiklapse. Kuna minu ajaarvestus oli väga vale, oleksime jõudnud sinna liiga vara. Mõtesin,
setomaa ja treski küün! Loe edasi »
