Kohvihoolikuelu blogi

eile olin liimist lahti

Eile me varjupaika ei jõudnud. Elisabeth magas sisse ning kella kolmeks oli võimatu kohale jõuda. See-eest aitasin tänava peal ühte pimedat meest, kelle ma õige bussi peale panin. Mu kõrval seisvad noormehed aitasid ühte neidu, kellel kott katki oli läinud ning selle sisu tänavale oli kukkunud.

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=ZRip9M3qb-Q&w=425&h=350]

Tegin oma blogi (kogemata) liiga kirjuks. Teisisõnu, ma pole oma blogi kujundusega jälle rahul.Vahel tahaksin blogspoti tagasi kolida.

Homme läheme varjupaika tagasi. Arvatavasti hakkangi ma seal uuest nädalast ülepäeviti käima. Ma ütleks, et see on üks  mõnus ajaveetmine. Kuigi me eile ei saanud koertega tegeleda, vaid puhastasime kasside puure ja tegelesime kassipoegadega, kes on ikka päris metsikud.  Sotsialiseerime neid pisikesi präänikuid, kui nii võib õelda. Aga homme on uus päev, ehk läheb õnneks.

Homme lähen Tartu loomade varjupaika vabatahtlikuks. Tegin täna selle sammu, kui mõistsin, et kui palju vaba aega on mul isegi kahe töö kõrvalt. Miks raisata aega, kui saab midagi kasulikku teha. Minu õnneks liitus minuga ka Elisabeth!

täna ma otsisin iseendale põhjust, et miks tulla taksoga töölt koju. Suured pappkastid oli mu põhjuseks. Taksojuht algul kurjustas, pärast oli maailma sõbralikum ja otsustas need kastid peale sokutada. Jah, ma pole siiamaani magama läinud. Pakkimist on palju, kuigi alles detsembri esimesel nädalal toimub kolimine.

Täna veedan küll terve päeva voodis. Mu jalad on orienteerumisest valusad ja silmad vajuvad puhkeruumis alatihti kinni. Paar korda oleks isegi magama jäänud.

Leidsin meile pesa ning asukohaks on õnne tänav. Kuigi mul pole ainsatki mööblieset, ainult miljon hilpu, hunnik patju ja tekke ning kõige olulisem  PRESSKANN aga ma olen ikka kuradi õnnelik. Detsembri esimesel nädalal saab sisse kolida!