Nagu ikka õeldakse, et \” ära hõiska enne õhtut\” , seda siis ka seekord. Kõik oli ilus ja mõnus kuni sel hetkeni, mil ma sain teada, et mu koer on magama pandud. Korraga olin ma nii vihane kui ka kurbusesse mattunud. Ta oli osa minu elust, ta oli igas mu lapsepõlve hetkes, ma mäletan seda hägust päeva, mil me ta kutsikana saime. See on üks helgemaid mälestusi, tean ka seda, et seda ei unusta ma kunagi. Aga mind kohutavalt häirib siiani see, et ma ei saanud temaga hüvastijätta, ma poleks palju tahtnud aga ma oleks kindlasti tahtnud olla viimast korda temaga koos..Siiamaani olen ma veidi kurb, kohati tuleb ka pisar, kui liiga palju tema peale mõtlen. Ja ma kahetsen ka seda, kui ma olin ta enda juurest korduvalt ära saatnud, kui mul polnud hea päev, ta oli alati olemas, isegi siis kui sa seda ei soovinud. Ta seisis koos minuga, ta istus koos minuga, ta tegi kõike – Koos minuga.