Need ei ole olnud kunagi head.Ma ei saaks õelda,et meil oleks olnud kunagi venna või õe vahelist armastust. Nii kaua kuni mäletan,on nad kõik omavahel kokku hoidnud.Sest mina olin nö sohilaps. Teise isa laps. Mind jäeti alati kõrvale. Kui pöörasime tülli, oli vastaseis alati üks nelja vastu.Tänapäeval polegi sohilapse staatus nii hull, kui oli seda vanasti. Just teiste laste poolt.
Ausalt õeldes,ma ei mäletagi,et meie peres oleks olnud ilusaid aegu, mil saime kõik hästi läbi. Me tülitsesime igal võimalusel,vahel oli ka \”sõjaeelne\” seisukord.Nüüd ma ei teagi, mida ma nende vastu tunnen.On see tühi paljas hoolimine või pole isegi seda? Või alateadlikult ma ikka armastan neid?Mingi aeg oli ka periood, mil me ei teretanud teineteisega.