Ärge nüüd palun perseli kukkuge, aga see postitus on olnud draftis ja ma mõtlesin, et kunagi avaldan.
Ma ei teagi, kuidas teile seda nüüd õelda, aga ma olen tõsimeeli mõelnud veel ühe lapse saamisest, mitte nüüd ja kohe, ent paari aasta jooksul ( maksimum vanus on 40) aga minu puhul on siin mitu aga..
Pea 5 aastat tagasi olin veel kindel, et ainuõige otsus oleks end lasta ära streliliseerida ja mitte kunagi enam lapsi saada. Rasedused on olnud vaevalised ja emakas pole olnud nii tragi kui oleks pidanud. Sellepärast tehti ka erakorraline keiser, edasised kaks olid plaanitud.
Kui varem mõtlesin, et see on üks vaevaline protsess, siis guugeldades sain teada, et see polegi vist nii hull. Õnneks on mul munajuhad kinni sõlmitud, mitte lõigatud läbi vms. Tänapäeval tundub, et kõik on võimalik.
Nüüd ma pean vaid end kokku võtma ja naistearsti vastuvõtule end kirja panema. Nagu ma aru saan, siis see pole raketiteadus ning rasestumine võib veel õnnestuda. Ma küll ei kujutaks elu ette nelja lapsega, samas ma ei kujutanud elu ka kolme lapsega ette. Siiamaani elame kuid raskeid aegu on megalt olnud AGA siiamaani pole meid hullumajja saadetud.
Ja mul endal on ka hormoonidega probleeme, need oleks justkui peale Herta Hermiine saamist sassi ära läinud ning nüüd ma näiteks ei teagi, millal mul päevad hakkavad, sest kõik on nii ebaregulaarne- kunagi ei tea, on ka juhtunud, et üks kuu jääb täiesti vahele. Siis on mul alati olnud mingi paanika. Kui kasutasin kunagi plaastreid, siis võis olla see n-ö kalender tundide täpsusega, beebipille olen ühe korra proovinud- ma unustasin pidevalt ära ja sain aru, et see pole minu tass teed.
Või siis kiire karvakasv. See on hullumeelne kui ma jätan umbes kulmude vahatamisele 1,5 nädalat vahet, siis ma olen nagu metsjeesus, kes oleks kuid metsas elanud. Oleks ainult asi kulmudes.. lasen teie fantaasial nüüd mõllata.
Tead, ma koguaeg mõtlesin, et tundub, et sa naudid enda kampa ehk millal tuleb see hetk, et tahad ikka veel ühte põnni 😃.. ma arvan, et see on vahva! Äge ema oled, Täps!
Ma tõesti naudin aga on päevi kui mõtlen, et appi, kelle lapsed need veel on. On rõõme ja muresid. Aga armastus on jäägitu.
Mul oli kolm poega ja kunagi mõtlesin et aitab küll. Vanima ja keskmise poja vanusevahe on 3 aastat ja keskmise ja noorema vahe 2 aastat. Eks see oli katsumus nendega sirvida ja arvasin et isu täis. Ei tea mis juhtus aga käis klõps läbi ja tahtsin veel last. Nüüd pikutan ühe kuu vanuse väikse mehe kõrval kellel kolm suurt venda (14a, 11a, 9a). Sellest on juba parasjagu möödas kui teised poisid väiksed olid ja vahel on tunne nagu oleks esmakordselt ema. Aga samas on hinges kuidagi teistmoodi soojus. Varem oli koguaeg tassimine ja kiirus taga, samas nüüd on poisid juba nii suured et nendest on palju abi. Hoopis teistsugune tunne on saada laps kui teised lapsed nii suured on et reaalselt huvituvad väikevenna käekäigust ja arengust. Värske beebi esimeste sihilike naeratuste peale nunnutasid teda suured vennad isegi rohkem kui ma ise.
Mul on ka selline tunne/ mõte et varasemalt pole olnud aega nautida seda beebiaega. Esimese lapsega ei osanud, siis tuli teine ja kolmas. Sügisest siis mõneks ajaks 5a, 6a ja 7ne aastaste lastega tegu. Ma just mõtlesin paari aasta pärast, või õigemini enne 40ndat eluaastat. Et äkki oskan ka rahulikult olla selles ajas ja nautida.