juuli 2014

Juba paar nädalat tagasi hakkas Paul Herbert esimest korda piimast keelduma. Kord virutas käega, kord loopis vihaselt pudeli maha. Alguses arvasin,et see võib olla tingitud kuumast ilmast. Igaks juhuks proovisin ka piimsegu, mõtlesin, et ehk on ainult kitsepiima streik, siis ostsin ka seda valmis piimasegu. Ikka ei olnud muutusi.

Hiljuti sattusin lugema ühte artiklit Vaiko Eplikust. See oli nii suurepärane, et lugesin seda veel ja veel. Ilmselt loeksin seda ka veel aasta pärast. Tegelikult olen ma teda ikka päris mitu head aastat fännanud, alates Claire’s Birthday ajast. Ehk siis täitsa algusest saadik. Mulle meeldivad ta väljaütlemised, tema muusika, maailmavaade ja tema isiksus. Ning ma

Ma ei annaks endale kunagi andeks, kui peaksin kasvõi ühe viru folgi vahele jätma, või ma põeksin ja kahetseksin seda terve oma ülejäänud elu. Ma ootan seda üritust samapalju kui ma ootan oma sünnipäeva pidustusi. Võib-olla isegi rohkemgi. Minu jaoks ongi need kaks kõige olulisemat sündmust aastat, mida peab tähistama. Kas vihmas või päikeses. Erilist

Alustan pulmapiltide postitusega. Vähemalt nende pitlidega, mis mul hetkel on. Ja ma ütlen- neid ei ole üldse palju. Ning ärge küsige minu käest, millal tuleb juurde. Seda teab ainult meie fotograaf Jaanus!

APPiI,  ma oeln olnud TERVENESTI kaks tundi täiesti üksinda kodus. Ja teate- see on täielik vabadus!. Ausalt, ma ei mäleta, millal ma viimati üksinda kodus olin. Vahet pole,et olen terve selle aja koristanud ja muusikat kuulanud, isegi see ei morjenda mind. Mitte miski ei morjenda.

Ma olen hakanud oma isast puudust tundma. See käib mul täitsa hooti. Mõni aeg tagasi nägin teda igapäevaselt unes, kas naeratamas või murelikult vaatamas. Eriti siis, kui oli võtnud oma südame asjaks tema päranduse aka elamumaa erastamise. Kuna selle peale on kulunud pea viisteist aastat, siis kujutage ette seda stressi, mis nende aastatega kogunenud on.

Paar kuud tagasi ei uskunud ma üldse,et kunagi külastan ma juuksuisalongi. See ei olnud üldse minu teema, ma olen aastaid  ise lõikamisega väga hästi hakkama saanud. Aga lõpuks olin sunnitud selle sammu siiski astuma, sest ma unistasin kogu aeg,et kunagi on mul sama punased juuksed, kui Rihannal.

Umbes kaks ja pool aastat ei osanud ma unistadagi sellest, et me Hendrikuga kunagi abiellume. Me isegi ei rääkinud sellest, rääkimata selle sündmuse arutamisest. Aga ma teadsin algusest peale,et temaga tahan ma pere luua ja ,et temast saab minu tulevatse laste isa.