september 2011

Mu emme tuleb Tartusse!

Magasin pool päeva maha. Olin liiga jõuetu, et minna otsima endale siiasamasse perearsti( homme lähen kindlasti). Emme helistas ka, rääkis midagi, ma täpsemalt ei mäleta, panin kõne kinni. Nüüd on Hendrik kodus, sätime end tasakesi televiisori ette. Maahaiglat ei saa ju ometigi maha magada! Homsest olen ma kolm päeva tööl, kaks vaba, kolm tööl ning

Külastasin Maarjamõisa, seda kauemalt kui esmaspäeval. Kõik protseduurid olid samad, arstid olid küll erinevad, suurem osa neist vangutasid pead ja üritasid välja mõelda, mis mu kõhuga lahti  on. Neljast tunnist kolm tundi vaevlesin ma  valude käes+ need \”voodid\” on ka nii ebamugavad. Lõpuks asi paranes, mingi aega teavitasin oma ema, veerand üks öösel sain ma

Kapsapirukad, palun, ärge saage enam enne mu kohale jõudmist otsa! Käisin eile ühes kohvikus, lootuses saada maitsta veelkord neid maailma parimaid kapsapirukaid. Nagu eelmine kordki- oli keegi nad enne mind ära õginud.

Eile viibisin Maarjamõisas. Käisin esimest korda ultrahelis, viibisin kiurgi palatis ning tagatipuks andsin esimest korda elus uriiniproovi. Naljakas on see, et olin pääsenud sellest aastaid. See on üks kohutavalt rõve tegevus!

Maal oli rahulik ja mõnus. Saunas sai käidud, leili sai võetud, kõike sai tehtud. Nüüd linnas tagasi, öösel tööle, millele järgneb 3 vaba päeva.

Me oleme muutunud emotsionaalsemaks, mis on minu arvates vägagi hea. See tähendab , et me oleme hakanud veel rohkem omavahel rääkima.

Tahtsin kirjutada midagi head- aga nüüd on mul taas tunded kurjad. Kuid tööl läheb mul aina paremini, hea rutiin on sisse tulnud, ning nüüd jään hommikuti ka magama.

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=HMkVm_-_94E%3Brel%3D0&w=425&h=350]

Magasin järjekordse päeva maha, ärkasin vahelduva eduga ning suundusin tagasi voodisse.