Täna on pühapäeva hommik, tegemist on mu esimese vaba päevaga. Kurb on see, et ma olen juba kella viiest saadik üleval olnud. Harjumuste ohver nagu ma olen. Kaks viimast päeva on olnud päris huvitavad. Üleeile kiirustasime me alkoholi poodi, mis asus 60 km kaugusel. Pidime selleks kahe saare kaugusele sõitma. Tegemist oli ülimalt naljaka õhtuga. Kuigi alkoholi pood oli kella kaheksani lahti, meile anti valet informatsiooni. Klienditeenindaja oli äärmiselt sümpaatne härrasmees, kes aitas meelsasti meil alkoholi valida. Ta vist ei saanud veel oma naeru pidama..kui me sisse jooksime, siis reet libises ning kukkus, peale selle tõmbas ka minu kaasa. Toidupoes oleksime me naerust püksi teinud. Meid vaadati igal pool imelikult, ilmselgelt ma oleksin ka vaadanud. Keegi meist ei põe ja keegi meist ei häbene, vähemalt siinsetel  saartel. Sellesmõttes on mul seltskonnaga vedanud. Vabad hinged nagu nad on,täpselt nagu mina. Õhtul sõime me rämpstoitu ka. Ma  olen hakanud pitsat sööma, mugav ja lihtne nagu see on. Ma jäin ka natukene purju, rumm pole mingi nalja asi. Nõme on see eriti, et alkoholiga sai mul kõik selgeks. Tunded löövad välja, igatsus oma inimeste vastu on lihtsalt tohutult tappev. Ma tahan omainimesi endale kõrvale