september 2010

Täna oli esimene öö, kus ma ülesse ei ärganud oma köhahoogude pärast. Mõtlesin tükk aega päeval, et midagi on teistmoodi ja siis ma mõtlesingi välja, et ma ei ärganud ju täna öösel kordagi ülesse. Uni oli ka magus. Lõpuks ometi taganeb

Eile oli sellinne päev, kus mitte miski ei läinud nii nagu plaanitud. Mingi hetk ajas see ilmselgelt vihale.. ja mis veel..panin eile Cafe Truffes kogemata suhkru asemel soola late sisse. Aga mulle tehti uus latte, mis oli väga armas.

Ruja õhtu oli suurepärane, välja arvatud paar pisiasja. Osad lood said minu silmis ja kõrvus veel parema tähenduse.See oli hämmastav.Pärast seda käisin korraks linnast läbi, teretasin paari armsat inimest, tulin koju, mõttega koju jääda aga läks nii nagu läks. Varsti võis mind jälle Möku eest leida. Päris naljakas, Möku esine oli järjekordselt ummistatud rahvast. Seekord

täna oli väga halb öö. Lootes juba köhahoogude kadumist, läks asi veel hullemaks. Täna köhisin nii, et silmad märjad ja okserefleks tuli tahestahmata peale.

päris naljakas on see, et ma olen ikka ringiga tagasi seal, kus ma ei tohiks olla, vähemalt seda enda mõtetes. Ma ei saa selgeks seda pilti oma peas. Mõnikord tundub nagu ma ei tahakski. Vahel on hea, kui pudru ja kapsad on kõik segamini. Ja kõige kurvem on selle asja juures see, et ma ei

Täna ei olnud ma nii tugev nagu oleks pidanud olema ja muidugi, ei jaksanud eriti palju joosta. Haigus on teinud ilmselgelt oma töö ja peale selle panin end soojemalt  riidesse ka . Mitte miski nagu ei soosinud mu jooksmist.  Jooksukaaslane oli mul seevastu tubli tubli. Üleüldse on mul kohutavalt hea meel, et tal nii kuradima

täna sain ma šhokiteraapia osaliseks. Muud ei midagi