jaanuar 2010

Nagu ikka õeldakse, et \” ära hõiska enne õhtut\” , seda siis ka seekord. Kõik oli ilus ja mõnus kuni sel hetkeni, mil ma sain teada, et mu koer on magama pandud. Korraga olin ma nii vihane kui ka kurbusesse mattunud. Ta oli osa minu elust, ta oli igas mu lapsepõlve hetkes, ma mäletan seda

Ma olen täna kõik toimetused õhtusse lükanud. Ja ma põrusin varakult ärkamisega ka. Ja siis üritas Joonas mind msn-is ülesse ärata aga ta ei tulnud sellega toime. Lõpuks tegin pool üksteist silmad lahti. Mõne hetke pärast võisin ma leida end köögist võileibu tegemast. Üle pika aja istusin lauataga  ning nautisin oma hommikutoitu.

ma armastan oma emmet, *

Mu silmad on pilukil, mu juuksed on kolm päeva pesemata, mul on külmavärinad ja ma ei tunne end mingil määral inimesena. Tuba on ka ikka veel segamini. Aga ma üldse ei imesta, kuna pidin seitsme minutiga olema juba bussipeatuses, enne seda pidin muidugi riidesse panema, koti kokku panema, tormasin ühest toast teise nagu segane. Tööl