Blogi

Eval tuli mingi asi ette, tema ei saandki tulla viljandisse. Aga pole hullu, küll ma leian kellegi. Birgita jaoks pidin ma liigagi hull olema, niiet temagi jääb mängust välja. Kertuga me ilmselgelt rokiks. Meenutagem seda polymeri trippi, oeh me olime niii kuumad,et ise ka nagu õieti ei tahaks uskuda.Aga muidu on homne plaan päris kõlbulik. […]

Mitte midagi pole alles, millega ma päeval pead murdsin. Tahan ainult olla, lihtsalt olla ja nii see ongi. Pean ainult Ragnari kätte saama, siis oleks ideaalne.

Täna on ilmselgelt olnud üks vihmane vihmane päev. Alguses oli mõnus-padukat lausa tuli. Nagu me kõik teame,et ma naudin nii väga vihma. Naljakas on see, et Eerik ei suuda seda siiamaani mõista ja ehk nii ongi hea. Nii vahelduv on see ilm..sest üks kord sajab padukat,teine kord paistab päike ning kolmas kord müristab ning päike

Kui te hakkate mu blogi aadressi trükkima,võiksite te järele mõelda kas seda on tõesti vaja avada? On sel mõtet? On see üleüldse huvitav? Sest ma pean meelde tuletama,see on minu blogi ja ma kirjutan selliseid asju siia, nagu ma ise tahan. Keegi ei peaks mulle ütlema tulema,et mida ma valesti teen või mis ma tegemata

Ma tuletasin endale meelde oma vanu blogi aadressi linke. Niisiis ma tuhnisin iseenda minevikus ja lugesin igat rida, mida ma olin sinna kirjutanud. Kohati oli lausa naljakas,kohati oli lausa valus. Valus oli lugeda,et kuidas ma suutsin nii palju haiget teha, eriti Heikole. Tema oli minu esimene ning tõeline armastus ja vastupidi. Meie suhe kestis aasta

Ma tõepoolest ei saa aru,kus tuleb mu tujutsemine. Viimati tujutseni viimati jaanipäeval.Tegelt oli see sellinne tore pähe, mil mul oli täiesti suva. Tahtsin kõik saata sinna toredasse kohta,nagu see teistel kombeks on.Aga nüüd olen ma samal lainel. Loomulikult mul pole mõttes, kõiki ja kõike pikalt saata. Sellinne imelik tunne on lihtsalt, sellinne nõme tujutsemine. Täielik

Ma just lugesin täna Oskari blogi. Ma olen alati imetlenud seda, kuidas ta suudab nii hästi kirjutada. Kuidas ta suudab kõik oma mõtted,oma arvamused, oma mõttemaailma nii täpselt kirja panna-nagu ta seda teeb.. Ma olin Oskari blogi natukeseks unarusse jätnud. Mis siin salata, pole üldsegi viimasel ajal teiste blogisi mahti lugeda olnud. Aga täna võtsin

Sügisest ei muutu erilist midagi. Kõik on ilmselge,mis mul teha tuleb. Lõpetada kool ära (hah,kevadel ), minna Rootsi keele kursustele, jääda elama sinna samasse korterisse, käia meeskonnas tööl, üritan kuskile ettekandjaks saada, teen oma elu korda.Kõik oleks nagu tavaline, peale rootsi keele kursuse. Sügisest hakkan ma jälle elama linnaelu. Nii hea nagu ta on. Esimese

Paar mõnusat päeva veel ja me võimegi suve lõppenuks kuulutada. See suvi oli lausa pöörasust täis. Suve algus polnud mulle eriti roosiline. Hardost ning meist on jäänud kõigest üks tore mälestus. Milllegi lõpp on uue algus. Siin pean ma Kirstit tänama, selles. Tema tuletas mulle selle tee meelde, mida ma olin käinud ja mille ma

Sõit sinna minnes oli üpriski väsitav. Lasin kohati silma looja. Mikk otsustas ka mulle helistada ning välja kutsuda. Õu düüd , ma olen hetkel viljandis. Ja nii see jäigi. Käisime kõige pealt tädi ja onu juures läbi ja ema veetis hullult mu aega. Pidin juba ammu linnas olema. Mm , varsti kunagi sain ka Elariga