Uskumatu, aga ma võtsin end kokku. Aitas sellest hädaldamisest. Minule pole kunagi mänginud kaal erilist rolli, vähemalt enne lapsi mitte. Nüüdseks on see saanud selliseks teemaks, mida ma olen üritanud pikalt vältida. Ma ei ole rahul oma kehaga, rasedustega saadud voldikestega ja tuhat muude teguritega, mis on minu suure kaalutõusu taga. Kogu aeg teadsin, et […]

Mul jäi kripeldama see viimane postitus. Ärge jumala eest arvake, et meil ainult karjutakse ka närvitsetakse.Tegelikult rääkisin ma ainult negatiivsest poolest. Meil kõigil on olemas see negatiivne pool, kui vanemad on lihtsalt hullumas ja on valmis majast välja jooksma, hoides kahe käega peast kinni.

Eelmine nädal saime hetkeks hinge tõmmata. Tulge jälle külla!

Armas taevaisa, palun tee nii, et Herta lõpetaks toidu väljastamise. See on õudne, pole olemas kohta, mis ei oleks oksega kaetud. Ma pesen iga päev varsti kaks masinatäit pesu.Näiteks poistega mul sellist asja ei olnud, võib-olla üksikud korrad. Herta Hermiine laseks nagu rõõmuga igale poole ja mitu korda järjest.

Minu poisid. Täpselt sellised nad ongi, eriti Paul Herbert.

Mul on tunne, et muutun peast juba soodaks. Vaikselt, ent kindlameelest. Pole olemas asja, mis mul meelest ei läheks, kõik asjad ainult ununevad. Kordades hullem kui raseduse ajal. Õnneks pole ma veel lapsi kuhugile unustanud. Thank god! Tegelikult, üks kord oleks. Panin mõlemad poisid turvatooli, hakkasin juba juhiistmele istuma, kui tuli meelde, et väike Herta

Kolm väikest last on ikka kolm väikest last. Kui ma varem mõtlesin, et kahe väikese lapsega on raske, siis mu arvamus on täiesti muutunud. Kolme lapse kõrvalt on kaks last nagu paradiis, päriselt. Ma ei eitagi, et meil on raske. Mul on raske. Ja seda, et poistega on pidev sõjaolukorra eelne seisnud.