Terve päev mõtlesin, et mis seal ikka, kui juba siis juba..ühesõnaga tegin oma blogile lehe. Mul lihtsalt selline tunne, et ummistan muidu ära oma isikliku facebooki ja instagrammi. Niiet, hoidkem pöialt, et mu blogimisesoolikas kuskile ära ei kao.

Eks neid jutumärkides olevaid rõõme on üpriski palju. Kõigest ma teile rääkima ei hakka aga poe kaugus on vahepeal küll olnud suur probleem. Nagu seda oli eile.

Eks neid jutumärkides olevaid rõõme on üpriski palju. Kõigest ma teile rääkima ei hakka aga poe kaugus on vahepeal küll olnud suur probleem. Nagu seda oli eile.

See toimus sügisel, täpsemalt lasteaia koosolekul, kui ma sellest esimest korda kuulsin. Koolituse nimeks on \”Imelised aastad\”. Tehti kiire ülevaade, pandi paber ja pliiats ruumis ringlema ja kirjas ma olingi. Mõtlesin endamisi, et enam hullemaks minna ei saa, saab ainult paremaks ja kindlasti saan ma sealt mõningaid häid nippe. Kui küsiti, et miks ma üldse

Mul on kaks postitust mustandina ära salvestatud, eile kirjutasin ja kustutasin, lõpuks loobusin ja jätsingi kirjutamata.

Kõike on nii palju. Esmaspäeviti on mul 2 tunnised koolitused, mis on praktiliselt kohe peale tööd. Seekord sõitsingi juba otse koolimajja, tavaliselt olen jõudnud ikka kodunt läbi hüpata.

Jess! Ma praegu tuimalt võtan selle aja selleks et natukenegi blogida. Hermiine ja Villem on riides, Herbertpoiss pole veel voodistki välja saanud. Poole tunni pärast torman nagu peata kana ringi AGA..

Kirjutamiseks on raske aega leida kui on pikad tööpäevad ja kodus on teha nii palju. Pesu vajab triikimist, juba üle nädala. Kanalaga on toimetanud praegu Hendrik. Hommikut kanalas alustan ikkagi mina. Täna on mul 11nes tööpäev järjest, sekka on tulnud ka 13 tunniseid päevi. Sellepärast polegi ma vist leidnud aega kirjutamiseks.