Põhjus, miks ma pole eriti kirjutama sattunud, on see, et olen taas tööinimene. Täiskohaga tööinimene. See on ikka hull, kuidas aeg libiseb käest. Kõike on jälle nii palju, igale poole peab jõudma.

Mul on vist mingi allergia nende gruppide vastu. Õieti ma pole kunagi aru saanud, kuidas inimesed viitsivad mõõta riideid ja neid iga nurga alt pildistada aga mind eriti närvi ajab see kui sa otsid konkreetset asja, konkreetset värvi, konkreerset pikkust, hakatakse pakkuma hoopis midagi muud. Tekibki küsimis, palju inimesed üldse loevad postituse läbi? Või näevad

Mul on vist mingi imelik periood, sest mulle on hakanud tunduma, et ma teen pidevalt valesti, võtan vastu valesi otsuseid..lihtsalt maakeeli õelda, et siht on kadumas. Ma tahan ärgata teadmisega, elu võib ka ilus olla. Mitte ärgata murekoormatega, mis suruvad kogu mu tahtejõu alla, mis hävitavad ühtlasi ka minu olemust. Ma tahan tunda, et olen

Mul on hea meel teatada seda, et saan olla jälle viibida inimestega ühes ja samas ruumis, mitte kartma inimestega luua silmsidet või seda kuidas meid nagu katkuhaigeid vaadati. Saan rahus poes käia, hingata samat õhku, vajadusel saan ka inimesi puudutada. Nii vähe on õnneks. Või tanklast kohvi kaasa haarata.

Mul on jäänud selline mulje, et kui oled ühe korra koroonapositiivne, oled sa teiste inimeste jaoks igaveseti koroonapositiivne.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, pean kahjuks teatama, et tegin täna ühe koletu asja..ok!nali:(

See algas eelmisel aastal kui sain Hendriku ema käest oma esimesed kanad. Alguses oli neid vähe, pärast hakkasin ise otsima ja vaatama. Tegin ka väikest viisi reklaami, mis tõusis oodatust kiiremini, tahtjaid tuli uksest ja aknast.

Mis te arvate taaskasutusest? Nii kaua kui mu mälu mind ei peta, olen olnud päris noorelt taaskasutuse fanaatik, ma jumaldasin/jumaldan kaltsukaid. Ma võin tunde kaltsukates sorada. Minu lemmik koht oli tol ajal balti jaamas, kui igal müüjal olid veel need suured puidust kastid, millesse võis lausa ära uppuda. Sel ajal olin taevas või kui Paavli

Alati kui mul motivatsioon kirjutamiseks hakkab raugema, tuletan endale meelde, et tegelikult on ka neid inimesi keda reaalselt huvitab, mida ma teen või mida kirjutan. Olen viimasel ajal päris palju kirju saanud, mis on tulnud nendelt inimestelt, kellega on mul eluteed lahku läinud, ent kunagi olid nad mul väga südameligi.