Nii veider.. kui ma varem jooksin nagu orav ratta peal, nüüd suudan end kuidagi tagasi hoida ja lihtsalt laiselda(pärast olen küll enda peale veidi kuri). Varem mul polnud kodus sellist laisklemise \”aega\”, kogu aeg oli vaja midagi teha või kuhugi oli vaja sõita. Võib-olla tegi see isolatsioonis oldud aeg mulle head. Vist mõistsin, et maailm […]

Mina olen see üks \”õnnelik\”naistest, kes peab käima kulmudes umbes iga nädal. Peale viimase lapse sündi läks mul hormoontasakaal kehas täiesti paigast ära. Tekkisid igasugused naistehädad, erinevad vaevused ja kiirenes ka karvakasv. See on õudne. Ma pole siiamaani sellele lahendust leidnud. Olen lükanud kõiksugused arsti ajad edasi, sest kunagi ei sobinud ei see ega too

Põhjus, miks ma pole eriti kirjutama sattunud, on see, et olen taas tööinimene. Täiskohaga tööinimene. See on ikka hull, kuidas aeg libiseb käest. Kõike on jälle nii palju, igale poole peab jõudma.

Mul on vist mingi allergia nende gruppide vastu. Õieti ma pole kunagi aru saanud, kuidas inimesed viitsivad mõõta riideid ja neid iga nurga alt pildistada aga mind eriti närvi ajab see kui sa otsid konkreetset asja, konkreetset värvi, konkreerset pikkust, hakatakse pakkuma hoopis midagi muud. Tekibki küsimis, palju inimesed üldse loevad postituse läbi? Või näevad

Mul on vist mingi imelik periood, sest mulle on hakanud tunduma, et ma teen pidevalt valesti, võtan vastu valesi otsuseid..lihtsalt maakeeli õelda, et siht on kadumas. Ma tahan ärgata teadmisega, elu võib ka ilus olla. Mitte ärgata murekoormatega, mis suruvad kogu mu tahtejõu alla, mis hävitavad ühtlasi ka minu olemust. Ma tahan tunda, et olen

Mul on hea meel teatada seda, et saan olla jälle viibida inimestega ühes ja samas ruumis, mitte kartma inimestega luua silmsidet või seda kuidas meid nagu katkuhaigeid vaadati. Saan rahus poes käia, hingata samat õhku, vajadusel saan ka inimesi puudutada. Nii vähe on õnneks. Või tanklast kohvi kaasa haarata.

Mul on jäänud selline mulje, et kui oled ühe korra koroonapositiivne, oled sa teiste inimeste jaoks igaveseti koroonapositiivne.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, pean kahjuks teatama, et tegin täna ühe koletu asja..ok!nali:(

See algas eelmisel aastal kui sain Hendriku ema käest oma esimesed kanad. Alguses oli neid vähe, pärast hakkasin ise otsima ja vaatama. Tegin ka väikest viisi reklaami, mis tõusis oodatust kiiremini, tahtjaid tuli uksest ja aknast.