Kohvihoolikuelu blogi

Sünnipäev läheneb, ootusärevus suureneb, homme peaksid  jõudma juba esimesed külalised. Üldsiselt olen ma rahul asjade käiguga,mis siin salata, kõik tahaksid vähemalt kord aastas näha ja katsuda sõpru, keda pole näinud praktiliselt aasta(id).

Iga jumala aasta on täpselt see sama jama, peamiselt nende samade inimestega. Nad kõik lubavad, et mõtlevad või koguni lubavad end ära, mõni aeg hiljem avastavad, et neile ikka ei sobi võõras seltskond. Või toovad põhjseks \” MA EI TEA JU MITTE KEDAGI PEALE SINU\”. Kas see on tõesti nii suur probleem? Keda kotib? Sa

Alates Vastseliina laadast olen oodanud nende kodulehe valmimist- ja nüüd on see lõpuks VALMIS ! Õnneks tean juba ette, mida ma neilt kunagi tellima hakkan. Kuna mul õnnestus laadal ka päris mitu toodet näppida,  siis võin väita, et need kõik on ekstrapehmed, nagu päriselt. Ma ei suutnud beebiteki käppimist lõpetada

Mõtlesin, et kirjutaks ka veidikene oma seksiprobleemist, võinoh, see ei ole tegelikult mingi eriline probleem, aga asi on selles, mul lihtsalt ei ole tuju seksida.  Varem olin küll suhteliselt kiimas, nüüd ei taha ma seksist kuuldagi.

Mind on tabanud raseduse üks  faasidest, kus ma reaalselt ei jõua midagi teha. Heameelega magaksin terve päeva, vahel suruksin käed kõhu vastu, lootes, et Paul suvatseks end veidikene liigutada. Nagu teada fakt- Ta on maru laiskvorst või ilge unekott.

Päriselt, see on lihtsalt ropult naljakas. Mõnda aega tagasi ma ei teadnudki, et selline sari üldse eksisteerib. Ühel heal päeval kutsus Hendrik mind teleri ette, nüüd vaatame me seda iga jumala päev ja naerame.

Ma olen juba aastaid norsanud, minu mäletamist mööda on see kestnud juba üle 15 aasta. 2001 aastal oli see üks põhjustest, miks mu ema mind operatsioonile saatis. Lisaks veel angiinile, ma olin talve jooksul tervelt neli korda angiinis. Tol ajal oli ka \”ooteaeg\”  päris pikk, läks vist üle aasta, enne kui sain üldse operatsioonile mõeldagi.

Ma võin käsi südamel õelda, et Tartu on paik, mida jään alatiseks tagaigatsema. Rääkimata meie endisest kodutänavast. Sõitsime eile sealt korraks mööda, tegelikult päris mitu korda. Oleks olnud meil rohkem aega, oleksime külastanud ka kõrvaltänavaid ja meile armsaks jäänud kuu poodi.Mis sellest, et hinnad on seal päris krõbedad, teenindus maru aeglane, fantat alatihti polnud, aga

Ma olen kohutavalt kärsitu ning äärmiselt kannatamatu inimene. Minul on vaja KOHE ja praegu. Ma arvan, et see on praegune olukord  on mind veidikene muutunud, võinoh, olen sunnitud kannatama ja ootama(selle käigus olen palju tülitsenud kui ka pisaraid valanud). Näiteks praegu on mul pinnuks silmas remondi mitte edenemine. Põrand on üles kistud, laeplaadid alla võetud,

Kuna ma endiselt ei tunne konkreetseid liigutusi, oli eilne päev sellegi poolest üks erilisemaid, Paulike polnud kunagi VEEL nii aktiivne olnud. Ma arvan, et ta oli mulle toeks, või andis mulle märku, et \” Emme, pea veel natukene vastu\”. Nimelt lamasin üle tunni aja hambaarsti toolis, suhteliselt mitte väga mugavas asendis, 3 kursuse tudeng põhimõtteliselt