Kohvihoolikuelu blogi

Nii. Lõpuks jõudsin ka blogi kirjutada. Seda küll teki all ja poole silmaga ID vaadates..

Ma räägin sellest, et meil on kuidagi nii juhtunud, et kaks last on järjest kooli minemas. Oleks keegi meile seda öelnud eelmisel aastal. Oleksin ma selle inimese välja naernud. See tundus mõeldamatu ideena. Esiklaps läks eelmisel aastal, nüüd läheb järgmine. Esimene laps saab kaheksa, teine seitse ning viimane kolmas saab sügisel viieaastaseks! Vähemalt kuu aega

Kui palju teist üldse vabal ajal muusikat kuulavad? Et see et ei mängiks kuskil niisama taustal vaid te reaalselt olete muusikaga üks. See võib küll veidralt kõlaga, ent pointist saate vist aru.

Te vist juba kõik teate, millest ma teile rääkida tahan. Ikka ja jälle e-selverist ning sellest kuidas see elu palju lihtsamaks teeb. Eriti kui elad maal ja poodi minekuks kulub sul rohkem kütust kui osta Selverist ja tellida kaup koju.

Pole lihtne võtta kokku julgust ning kirjutada erinevatele ökofirmadele sisuga, et tahaks Teiega koostööd teha. Minu üllatuseks võtsid paar firmat minuga ühendust, ma olin reaalselt veendunud selles, et seda ei tee mitte keegi. Võta aga näpust ning siin ma nüüd olen. Üleeile sain kätte oma esimese paki.Kui ma neid ökofirmasi guugeldasin ja põgusalt uurisin, siis

Kui üritad vähem autoga sõita, siis on vaja minna sinna ja sinna ning otseloomulikult lähen ma autoga! Õhtu poole oli mul kulmude aeg. Teisisõnu, sõitsin täna kaks korda autoga Vastseliina ja tagasi. Kuuskümmend neli kilomeetrit!

Logopeedi juures käimine tekitab minus vahepeal kaheti mõistetavaid emotsioone. Kogu see aja planeerimine, kuupäevade sobitamine, Tartusse sõitmine- see on üks suur logistika ja närvide mäng. Eriti kui sõidu ajal tekivad lastel mingi jonnihood või lollitamise tujud. Kuna logopeedi juures käivad meil kaks last, järjestikuste aegadega, siis tuleb kuupäevaga leppida, mis meile antakse. Seda me olemegi

Alles see oli kui ma end töötuks võtsin  ja otsustasin hakata ajama oma asja. Ma räägin, see töötuna arvele võtmine ja töötu olla- on minu jaoks nii võõras.  Idee poolest peaks vaba aega rohkem olema kuid siinkohal te eksite. Selline tunne nagu rabeleks veel suuremas ajapuuduses.

Täna oli siis meie jaoks üks tähtis päev. Nimelt ootas Augustit koolis puu istutamine koos lõpuklassi lastega. Ma üldse ei eita, et see mõte ei oleks armas- täiesti nunnu! Nii äge, et teine laps alustab kooliteed .Lihtsalt praegu on üks suur kemplemine, jooksmine, kõikide arvamuste kogumine ja meeletute telefonikõnede tegemine. Ma pikemalt peatun sel teemal