Algatuseks pean ma ütlema, et see on HULLUMEELNE. Kui saime teada minu ootamatusest rasedusest, siis arvake ära, mis mõtted mul peast läbi käis. Pole ime, et ma esimesed päevad ainult nutsin ja kartsin. Terve suve elasin ma pideva hirumu ees- just selle, et kuidas me kolme väikese lapsega hakkama saame. Eks olukorra tegi veel raskemaks see, et neil on nii väikesed vanusevahed. Teine laps ei käi veel potilgi.Etteruttavalt ütlen ma ära, et kodus on meil ainult üks karjumine ja kaklemine( mitte meie, vaid poisid, ärge saage valesti aru). Me isegi imestame seda, kuidas väike Herta magada saab.
