Nii veider.. kui ma varem jooksin nagu orav ratta peal, nüüd suudan end kuidagi tagasi hoida ja lihtsalt laiselda(pärast olen küll enda peale veidi kuri). Varem mul polnud kodus sellist laisklemise \”aega\”, kogu aeg oli vaja midagi teha või kuhugi oli vaja sõita. Võib-olla tegi see isolatsioonis oldud aeg mulle head. Vist mõistsin, et maailm ei kuku kokku kui ma midagi tegemata jätan. Minusugusele on see nii harjumatu, sest mul on vaja tavaliselt kohe, nüüd ja praegu.
