Alustasin Noraga koertekooli septembri alguses. Alguses olin üpriski skeptiline, sest ma ei uskunud, et ma suudan seda kutsikat kunagi taltsutada. Eks need esimesed tunnid oli suhtelised kesised, mõnel korral olin nõus juba loobuma ning suisa minema kõndima. Vähemalit sain teada, et koeri koolitada on tunduvalt raskem kui kasvatada väikseid lapsi. Nora oli alguses väga probleemne, ainullt haukus ja urises. Kuid tasapisi hakkas kuuletuma. Mõni tund oli juba päris hea, aga viimasel tunnil( juhtumisi oli see tund algkursse eksam), oli täielik taanareng. Ei kõndinud kõrval, ei istunud ega astunud kui kästi..rihmata käimisest ei taha ma üldse rääkidagi!