Mu silmad on pilukil, mu juuksed on kolm päeva pesemata, mul on külmavärinad ja ma ei tunne end mingil määral inimesena. Tuba on ka ikka veel segamini. Aga ma üldse ei imesta, kuna pidin seitsme minutiga olema juba bussipeatuses, enne seda pidin muidugi riidesse panema, koti kokku panema, tormasin ühest toast teise nagu segane. Tööl oli nii ja naa. See oli hea, et ma sain raamatusse süveneda. Käsil on Stephenie Meyeri \” Videvik \”. Eile mainiti kohe mitu korda, et neljas osa on parem. Peale ühtteist suundusime me kõik koos Vabaduse Väljakule. Ilustulestik oli ilus, kohati vägagi ilus aga inimesed lähevad vist iga aastaga aina lamedamaks. Milleks on vaja võhivõõrale kaela hüpata ja soovida \” Head uut aastat\” ja teha nägu, nagu oleksid teda teadnud terve oma elu. Tagasi tulles tegime me lumeingelid, muidugi minu soovil