juuli 2016

Käisin täna ämmemanda juures. Midagi rõõmustavat (vähemalt) minu jaoks ei ole, lapsega on kõik hästi. Ise olen turses, paistes, madala hemoglobiini tasemega, peale selle teevad ka keisriarmid tohutult valu.

Ma olen päris tihti oma plaane mittetäitnud. Sest noh, lõpurase, kaks väikest last, väsimus ja nii edasi. Ent seekord mitte. Juba hommikul teadsin, et õhtuks jõuan Treski küüni, võtku mis võtab( tegelikult oli suur soov näha oma lemmikpoisse Viljandist) Võtsin kaasa oma esiklapse. Kuna minu ajaarvestus oli väga vale, oleksime jõudnud sinna liiga vara. Mõtesin,

Olen nüüd kakskümmend seitse talve vana! See on täiesti uskumatu, kui kiiresti aeg lendab. Sünnipäevaga jäin rahule. Soovitan soojalt, kutsuge Mick Pedaja endale esinema ja te ei kahetse! Nii puhta häälega inimhing.

Täpselt nädala pärast on minu sünnipäeva tähistamine. Te ei kujuta ette, kui kiiresti on aeg lennanud. Ma olen ühtlasi veendunud selles, et sünnipäeva pidu tuleb imeline.

Mul on kohati tunne, et meie kaks armast poissi on võtnud endale ühise missiooni meid Hendrikuga hulluks ajada. Või panevad meid lihtsalt proovile. Pean ära nentima, et nad on selles väga osavad.

Tavaliselt kui ma poes käin, unustan ma miljon asja ära, mida mul koju vaja oli. Käin sõna otsesemas mõttes ringi nagu peata kana. Ent minu poeskäigud ei piirdu tavaliselt toidupoega, vaid pean abikaasale ka traktori juppe ostma( st. otsima) Nagu iga kord, loetleb mulle ära, mida täpselt vaja. Ja absoluutselt iga kord ma suudan need