Eile sai meile selgeks,et see poiss vajab stabiilsust ja kindlalt rutiini.Ilma selleta on kõik mokas.Täpselt nagu eile, päevaund tegi tund aega,õhtupoole vajus ära,magas natukene ning päris ööunne ei jäänud ta enam niipea.Naeris ja nuttis,seda kõike vahelduva eduga.Viisin teda mitu korda voodisse.Tõin peagi tagasi.Lõpuks hakkas lollitama.Vähemalt saime ta enne ühteteist magama,ühel õhtul jäi ta alles pool 2 öösel magama.Sel päeval tegi ta lõunaund pea 3,5 tundi,mis rikkus tema tavalise rutiini ära.Ma lihtsalt ei suuda.Iga kord kui midagi väheke muutub,laguneb kõik koost.
Täna mõtlesin juba seda,et temaga ei jää me lähimal ajal ehk siis aasta või kaks,mitte kellegi juurde ööseks ning teeme kõik selleks,et ema tavalist rutiini mitte lõhkuda.
Ja mul on tunne,et kui ma peaksin kunagi poisile unerohtu andma, isegi siis ta ei magaks korralikult.Hiljuti oli üks öö,kus ta magas õhtust hommikuni,ja seda poole aasta sees.See ei ole normaalne.
Ma iga päev loodan kogu oma südamega,et magaks vähemalt teine laps.Loota ja unistada ju võib.
Mul sõbranje rääkis,et kui lapsel magamine oli korras, siis reisimisega läks see peaaegu koguaeg uuesti sassi.. Peale reisilt tagasitulemist oleks pidanud teda niimoodi magama panema nagu tavaliselt, aga siis ise pimedasse tuppa jääma, et poiss teaks,et lähedal oled ,aeg-ajalt häält tehes.
Ta tegi oma poisile rutiiniund alates esimestest elukuudest, poiss magab nagu ingel nüüdseks, kõik see 3,5 eluaastat kui olla täpne 😛 🙂
Kahju,et ta ei blogi. Tal poiss täpselt samasugune rahmeldis nagu Paulbert haha