Ma võin käsi südamel õelda,et ma pole kunagi kedagi kiusanud, seevastu kiusasti hoopis mind. Kõik algas sellest, kui läksin algkoolist põhikooli. See oli vist mu valusaim aeg, millest ma ei ole isegi rääkinudki .Ma ei tea, mis ühel tüdrukul minu vastu oli, aga tema alustas oma mingite väljamõeldud juttudega ja see levis nagu kulutuli. Sest teda ju kuulati. Enda meelest oli ta arvatavasti kõige targem ja ilusam, ning tal oli mõjuvõimu. Õpetaja laps siiski. Kuigi nendel juttudel polnud absoluutselt mitte mingisugust alustki. Võib-olla oli asi selles, et ma olin pärit vaesemast perekonnast kui teised, mul ei olnud mingeid kalleid firmariideid ega saanud käia kuskil vanematega kallis kohas shoppamas. Ma küll üritasin sellest alguses mitte välja teha, aga tol ajal olid lapsed eriti õelad ja ma ütlen, ma olin iga päev nii vihane ja vandusin salamisi kättemaksu. Ma olin täis vihkamist. Nüüd hakkab mul juba kurb ja mõtlen, kuidas saavad lapsed olla nii õeldad teiste laste vastu. Olen tähendanud, et see probleem on eriti maakoolides. Just nendel, kellel pole materjaalselt võimalik teistega sammu pidada.