Kui ma viimane kord kirjutasin, olin ma üpriski positiivselt meeletatud. Kõik oli ju hästi, Paul harjus oma päevakavaga ja meie saime paremini magada. Tundus, nagu paremaks ei saakski enam minna. Ega ei läinudki. Päevakava läks meil paari päeva pärast nässu, sest Paul mõtles, et oleks aeg uuesti jorisema hakata. Ta mitte ainult ei jorisenud, vaid ka vigises ega tahtnud sugugi magama jääda. Ma panin korduvalt teda voodisse tagasi, aga iga korraga läks asi aina rohkem käest ära. Mõtlesin küll endamisi, et homme on parem päev, aga siis ta jorises juba hommikust saati. Ja nüüd on ta jorisenud päris mitu päeva. Noh, mitte kogu aeg, ta ikka naeratab ja joriseb vahelduva eduga.