aprill 2013

Vastsõliina

Oleme nüüdseks maal elanud pea kaks nädalat. See tundub tegelikuses palju palju pikema ajana. Tasapisi hakkan harjuma siinnse elutempoga, mis on väga rahulik ja mõnus. Tuleb tunnistada, et kohati ka tsipa igav minusugusele inimesele. Ma olen kohutavalt kärsitu inimene, ma loodan, et maaelu suudab mind natukenegi maha rahustada. Muutusi on olnud palju, näiteks homme jätame

Vastsõliina Loe edasi »

Miks võiks mu pärast üheksas aprill olemata olla.

Neliteist aastat tagasi tähistasime me mu isa sünnipäeva. Veel häguselt mäletan seda päeva ja seda saatuslikku õhtut. Võibolla oleksin pidanud ööseks isa juurde jääma, võibolla oleks mul olnud  kiiremad jalad abi kutsumiseks, kui mu isa lapsendatud lapsel. Tol ajal polnud külas telefoni, ainuke telefon oli mu emal ja meie majade vahemaa oli natukene rohkem kui

Miks võiks mu pärast üheksas aprill olemata olla. Loe edasi »

meie esimene ultraheli

Kuna olen esmarase, suutsin paar päeva enne ultraheli end  üles kruttida.  Olles teadmatuses, kas väikese Pauliga on kõik korras või mitte. Väikene kartus pidi loomulik olema, vähemalt õeldi, et on.  Sisenedes ultraheli ruumi, teadsin kuidagi, et kõik on korras. Muidugi tõestas ka seda ultraheli. Kõik näidud-mõõdud olid korras. Südametegevus oli regulaarne, kuigi see oli alles

meie esimene ultraheli Loe edasi »