Täna algas mu suvi, kuigi olen kaks kuud hiljaks jäänud. Tegelikult tahsin ma rääkida sellest, et mul on terve õhtu lõhesaia isu olnud. Sellega seoses läksin ma mõtetes eelmise aasta detsembrisse. Ja muidugi on olemas asju ja hetki, millest ma tahestahtmata puudust tunnen, aga selge on see, tagasi ma neid enam ei tahaks.
juuli 2011
Võib-olla oleksingi pidanud jätma asja sinna paika, kuidas nad tol õhtul hetkeks jäid. Võib-olla oleks praegu asi lihtsam, võib-olla ka mitte. Eile hommikul ärgates, olin ma kindel selles, et aeg on otsustamiseks. Aga nüüd, ma arvan, et ma lükkan seda otsustamist iga päevaga aina kaugemale. Ei, muidugi pole see hea ja seda ei tohikski teha.
Ma tunnen, et viimaste päevade sündmused on pannud mind tublisti proovile. Mu närvid veavad mind alt, ma olen läbi nii vaimselt kui ka füüsilislt. Ning kõik juhtuvad nii kohutavalt halval ajal ja seda kõik korraga. Viimane pauk tuli eile, kui mu onule sõideti otsa ja nüüd ta viibib haiglas koomas, ning arstid ei anna talle