hommikul tegin pättust ja läksin tööle poole seitsmeks. Esimesed äratused panin kohe kinni, järgmisi äratusi hakkasin juba tasahaaval aksepteerima..mõtlesin veel unesegaselt, et viis minutit veel ja nii läkski. Viiest minutist sai nelikümmend minutit. Venisin nagu eilne hambapasta, kuid suutsin siiki kohvi valmistada ja oma moonakarbikese ära täita, et lõunal päris nälga ei jääks. tööl oli […]
täna ma veritsesin korduvalt. Verd lahmas aga jäin ellu. Tööl oli tegus. Käisin lõunapusi ajal kodus, tegin teen ning nautisin kümme minutit voodit. Läksin tagasi ja tegin veel tööd. Anuta on tegelikult üpris igav, samas, homme on sama olukord. Jalgade peal on sinikad ka. Läheb hästi. Tegelikult mitte väga. Kurjapeanael
üks peaaegu sulanud valge sokolaaditahvel,poolteist liitrit piima, märkmik ning üks nohisev töökaaslane. Jobud, need olid mu enampakkumised teile! Tehke mis tahate aga ma ei suuda oma unereziimi sisse lülitada, isegi siis kui ma seda väga soovikasin. Ma võin küll end niimoodi läbi põletada aga kes sellele praegu küll mõtleb? ja olgu tervitatud Veebrurai kuu! Olgu
hommikul oli juba kõik vale. Uni oli magusam kui kunagi varem. Pigem ärkaks juba iga hommik kell viis ülese, mitte kell kuus, sest see on kuradima vaevaline. Kohvi ei teinud, võileibu ei meisterdanud kaasa. Praamiga sõitsime pool tundi, kuidagi vaikne oli mikrobussis. Ma arvan jätkuvalt, et meid on üle makstud. Sest kui võtta kõik need