Ma tundsin ära sind su häälest ning hetkega valdas mind ebamugavustunne. Ma uskusin, et meie teed enam ei ristu, ma tahtsin seda  uskuda. Aga teades, kui väike on tegelikult Võsu, siis on see lausa võimatu. Paremaks ei tee ka see teadmine, et oled Inglismaalt tagasi tulnud. Kui poleks olnud teatuid pisiasju, oleks ma tulnud ja […]

  \”Dream on it. Let your mind take you to places you would like to go, and then think about it and plan it and celebrate the possibilities. And don\’t listen to anyone who doesn\’t know how to dream.\” See on nii imelik aga mõnikord on mõnda inimest nii valus vaadata. Seljuhul on kaks varianti:

Eilne päev oli täis paiska, tahtsin nad reaalselt perse saata ja minema kõninda. Nad lämmatavad, tapavad ära kõik positiivse. Homme panen ma õnneks teise tüdruku tanki, lähen ise minema,asja edasine kulg jätab sügavalt  külmaks. Neljapäeva õhtust olen ma tartus, jään sinna kuni pühapäevani. Näen oma armsamat ja teisi, kes teevad hingele head. Teisipäevast hakkab mu

Täna sain ootamatu kallistuse osaliseks. See tuli sealt, kust ma seda kõige vähem ootasin ja see tegigi selle eriliseks.

Ärkasin kuue aeg, millegi pärast kadus mul uni ära. Magama jäin peale kolme. Naljakas, kui ebaoluliseks on saanud uni ,veel eriti seda suvel. Paarist tunnist piisab täielikult! Igastahes, hommikut alustasin ma kiiktoolis, jõin kohvi ning kuulasin looduse muusikat! Ja sina mu kallis, teed mu elust sa siirupi. Ja ma tänan sind selle eest. Tänan, et

Olen lõpuks kodus. Tööl on olnud meeletult meeletult tore aeg, kuid on juba olnud ka eriti pingelisi olukordi. Mõlemad ööd olen ma veetnud telgis magades. Ilmselgelt magasin ma nagu beebi, oma pusa ja villaste sokkidega. Jõudsin peale tööd isegi randa minna. Kogesin selle suve esimest mõnusaimat hetke. Kui poleks uneaeg peale pressinud, oleksin ma ilmselgelt

Olen kodus, kodus nagu päris kodus. Tegelikult ma ei jõua palju kirjutada. Olen elus, Kalle pidas ka rongisõidu vastu. Tartu igatsus on meeletu. Esimene tööpäev oli fantasiline. Uskumatu, et Võsul nii palju toredaid inimesi on. Süüa saab ka metsikult. Eile väntasin jalgrattaga kokku 24 km,et minna tööle ja tagasi tulla. Savisaare tee on metsikult vastik,

Mul on kurb, kurb on lahkuda kohast, mis on olnud mulle niivõrd meeltmööda. Kuigi ma lahkun ainult kolmeks kuuks, kuid tundub nagu lahkuskin ma alatiseks. Kole tühjus. Võib-olla olen võtnud siinset elamist liiga loomulikult. Vahel tundub, nagu oleksingi siin koguaeg elanud ning mitte kuskil mujal ealeski viibinud. Õhtu läks korda, kuigi ei näinud kõiki- keda