Tahan või ei taha, aga regulaarselt kirjutamine ei tule minul enam välja. Ilmselt see blogi jääbki sama kaootiliseks kui ma ise. Õeldakse ju, et minnakse ühte nägu või koguni ühte moodi.
Normaalsest pole juttugi.
Tükk aega olin veel kahevahel, kas minna kooli kokkutulekule või mitte minna. Sellised kahetised tunded. Eks see koolikiusamine on jätnud ikka mingisuguse jälje kuid õnneks ikka mitte nii valusa kui olin arvanud.
Kogu see sõit oli justkui selline nagu oleksin käinud oma lapsepõlve radadel, elanud läbi samu emotsioone ja mõelnud samu mõtteid.
Kooli juurde jõudes olin veidi ärveil, sest polnud seal 18 aastat käinud, mööda sõitnud korduvalt aga mitte sisse astunud.
Emme juurde sõitsin ma täiesti üksinda. Alati olen harjunud sellise kisa ja käraga, et vahepeal tekkis mul tunne nagu sõidaks tsirkusega mööda Eestimaad ringi. Tegin kaa neid samu peatusi nagu mul oleks lapsed autos. Kahjuks pean tunnistama, et sõit oli küll maru igav aga õnneks sain muusikat kuulata täpselt nii kõvasti kui tahtsin.
Kooli juurde tagasi jõudes, siis selline valdas selline tunne nagu oleks see väiksemaks jäänud. Paljudel tekkisid samad mõtted, ilmselt me oleme ise kasvanud suuremaks.
Inimesed polnud üldse muutunud. Võib-olla kui siis natukene. Mõni inimene oli täpselt sama armas kui oli kooliajal.
Nõmmeveskil ja Tammispea rannas käisin ka, sest need on täiesti minu lapsepõlve kohad, kus sai palju käidud. Jalgsi, ratastega või koguni joostes.
Aga mis mu eraelus toimub?
Kui ma vaid ise teaksin, mõtlesin küll, et mõtted on selged kuid aegajalt juhtub sedapsi, et täitsa nagu tormituuled. Ma olen ikka rääkinud, et suhted ja asjad peaksid olema läbipaistvad ja selged. Kuid ise ma ei suuda mõne inimesega ja nii lihtsalt kuidagi on.
Ja siis olengi aegajalt närvihaige🙈