Blogi

Nüüd ma räägin oma suuremast ning halvemast pahest.Nimelt mulle meeldib kosmeetikat tellida. Kuigi ma kasutan ainult jumestuskreemi. Olen tellinud no kõike, lootes,et hakkan üks kord tõeliseks eideks,kellel kulub kodust väljumiseks rohkem kui kümme minutit.Iga jumala kord mõtlen,et nüüd hakkan end kreemitama või meikima.Paar korda proovin, kui peaks üldse meeles olema,et mul selline asi, aga üldiselt […]

Mind ajab täiega närvi just need inimesed, kes ei suuda otse rääkida. Nagu te teate, tegelen praegu oma kinnistu müümisega, kõik läks täiesti plaanipäraselt, kuni eilse õhtuni.Sest siis hakati mu kõnesi ignoreerima, lubati tagasi helistada-ei helistatud. Kirjutasin-ei vastatud.Mu närv läks lõpuks ikka päris mustaks ja kirjutasin neile kurja kirja. Nõudsin vastuseid ja konkreetsust. 

Oksendamine– Ma pole elu sees nii palju oksendanud, kui selle rasedusega. Paari õhtul tahtsin ma oma sisikonna välja rebida, sest see ei olnud enam normaalne. Mõnel korral olen tundnud ka lämbumistunnet. Sest kui tuleb ninast ja suust korraga, siis tahetahtmata on tegemist väga ebameeliva olukorraga.

Kuidas läheb Su eraelu?Elud elavad eraldi.Tõesti!?

Andke mulle nüüd andeks, aga ilmselt hakkan ma tihti kirjutama veel sündimata lapsest.Mul on tunne,nagu tegemist oleks mu esimese rasedusega Sest täpselt nii põnevil olin ka Paul Herbertit oodates.

Nagu osad juba teavad, olen ma uuesti lapseootel. Kõige halenaljakam on endiselt see, kuidas mõned teadsid seda isegi enne mind. Aitäh teile,et peate mind nii aktuaalseks inimeseks.

Nägin üks päev Merje blogis seda küsimustikku, täna mõtlesin, et miks ka mitte!

Uskumatul kombel on meil kujunemas üks esimesi selle pere tradiotsioone. Käia kord kuus Alüksne linnas. Õnneks on see linn meile väga lähedal,ning seal on maailma odavam kaup. Vahet pole, kas on tegemist tööstuskaupaga, mööbliga või tavalise toidukaubaga. Sealt tagasi tulles olen ma iga kord hämmingus. Nii vähese raha eest saab nii palju asju. Ja täna

Ma pole rääkinudki sellest, kuidas väike Paul Herbert haigeks jäi. Juba reede hommikul, kui ma end viru folgile sättisin, oli ta natukene soojake. Kuna tal sel hetkel palavikku polnud, otsustasin siiski minna.Kuigi juba siis hakkasid mul tasapisi süümekad tekkima.

Märkamatult on saanud meie silmatera kümne kuu vanuseks. Ma poleks eales uskunud, et see \”beebiaeg\” võib minna nii võrd kiiresti. Mul on endiselt tunne nagu oleks ta äsja sündinud ning et ta on maailma armsaim beebipoju.