Ma arvan, et olin eile tubli. Sest kui ma poleks seda olnud, oleks mul hetkel mõlemad pooled kiilad, jälle. Kuna olen võtnud endale pähe, et kõigepealt kasvatan oma juuksed pikaks ja siis alles lõikan, kui lõikan või ajan, vahet ei ole.

Luna on võtnud oma uue voodi omaks, jooksma ma teda veel võtta ei saa, liiga ülemeelik teine veel.

Tunnen et hakkan haigeks jääma. Selleks aastaks on mul paljajalu käimisega vist kõik.

Ärkasin kell kolm hommikul, et hakata koristama. Minu puhul täiesti normaalne käitumine. Rohkem kui tunni pärast lähen ma tööle. Mulle tundub, et tänane päev on täitsa okeika, alates 12nest olen ma vaba, siis sean sammud Vastseliina suunas. Homme toome Luna koju!!!

Teen endale väikestviisi kohvivõõrutust. Mitte et mulle enam kohvi ei maitseks, aga ma lihtsalt tunnen, et seda on juba liiga palju minu elus.

mulle meeldib see,öelge kes see seda teeb,tahaks kuulda veel,siis veel natuke ja veel,oma sõbragapeol või kodus teki allheli taon põhja ma,on tuju hea või tuju halb.

Täna pühendan postituse kahele sõbrale, kes on kindlamad kui kalju. Nad tulid, olid ja jäid. Aitäh Krister ja Virge! Kusjuures, nad on sündinud samal kuupäeval ja samal aastal. Ma arvan, et tegelikult on nad hingesugulased, kuigi nad pole teineteist näinudki. Nad lihtsalt ei tea seda.

Olin tööl kui orav rattas. Õhtuks oli mul juba endal naljakas, teenindasin ühte gruppi neli korda ühe ja sama päeva jooksul, tundus nagu ma jookseks koos nendega konverentsi ja hotelli vahet.

Võtsin end kokku, hakkasin trenni tegema. Täna piirudsin ma kõhulihastega, homme teen ma neid  kaks korda rohkem ja ülehomsest  alustan ma jooksmisega. Mitte et ma paks oleks, aga asi on enesetundes ja see on mul kehva. Ma loodan vaid, et motivatsioonist puudust ei tule.

Tegelikult tahtsin ma jagada teiega oma rõõmu ja teatada teile, et kui kõik läheb plaanipäraselt siis saabub Luna peagi koju!