Viimased kaks päeva veetsime me filmide seltsis. Aasta viimasel päeval saime ka oma mustast pesust lahti, seda tänu imearmsale sõbrale. Olgu ta tervitatud.

Eile külastas mind üks kaua oodatud külaline. Jah, ma olin seda päris pikalt juba oodanud ja lõpuks ta jõudiski meie uude pessa. Jõime teed, rääkisime maast-ilmast, niisama tüdrukute juttu. Lõpuks me hakkasime kambakesi kaarte mängima. Ma olen jätkuvalt veendunud, et hiina turakat on põnevam vahele viskamistega mängida. Õelgu teised, mida tahavad. Pärast seda läksime me

Täna ei olnud absoluutselt minu päev. Hommikul magasin sisse, aga mitte nii palju, et oleks lausa tööle hiljaks jäänud. Pidin end viie minutiga valmis sedma ning pizzapoe juurde jooksma, kust mind peale korjati. Tänu sellele kiirustamisele unustasin oma toidumoona karpi täita. Teisisõnu, mul polnud midagi lõunaks süüa. Seepärast ma ilmselt nii pahur ja vait olingi.

Tegu oli ütlemata toreda õhtupoolikuga. Maitsev  kohvi ning äärmiselt mugav seltskond. Endalegi üllatuseks, naersime me nii nagu vanasti.

See on üks esimesi kordi, mil olen ma enne Hendrikut üleval ja seda omal vabal päeva. Sest argipäeviti olen ma juba pool viis hommikul tööl.Nüüd proovin tasakesi arvuti taga askeldada, et teda mitte äratada. Homsest hakkab mu tavaline töönädal pihta. Päris harjumatu on olla kaks päeva kodus ja teha mitte midagi. Laupäeva õhtul tegin ma

Paljud ütlevad, et peaksin olema inimeste suhtes sallivam. Andke andeks, aga ma ei näe sellel mõtet. Ma pigem käitun inimestega  ebameeldivalt, enne kui peaksin olema võlts ning saama läbi kellegiga, keda ma silmaotsastki ei salli. Jätke see pask kellelegi teisele, aitäh.

Ma päris ei vihka jõule, aga nad lihtsalt ei meeldi mulle. Ning ma võin käsi südamel õelda, et mul pole ainsatki jõulukaunistust. Kuigi mandariinidest ega piparkookidest ära ei ütleks küll.