Ausalt, ma ei kujuta enam ette elu ilma Lunata. Ta on meie päikesekiireke!

Ma tunnen, et sündisin  paar-kolmkümmend aastat hiljem kui oleksin tahtnud. Ja ma mõtlen seda just muusika kohapealt!

Asi on vist minus, aga mulle tundub, et mõned mu uued töökaaslased meenutavad paari head sõpra. Nii välimuselt, sisemuselt ning ka olekult. Tegelikult on see kohati päris naljakas!

laupäeva hommikune kaarsilla ületamine võiks kujuneda traditsiooniks!

Vahel on mul ikka tohutult kahju, et mõned inimesed mu ellu varem pole sattunud! Ma tean, et nad oleks ka sobinud varem sinna ideaalselt.

Mulle meeldib kui inimesed räägivad ja suhtlevad omavahel. Mulle meedlivad minuinimesed!

Tõeline kahekõne sõprade vahel toimub vaikuses. Mitte ütlemine, vaid see, et ütelda pole vajagi, on see, mis loeb.

päev täis rõõmu ja naeru!

Eile olin ma nii jobu, et viskasin Luna kuskile soosilla juures olevasse järve. Seda uppunud kassipoja ilmet ei unusta ma vist kunagi. Õnneks oli Krister parasjagu  ujumas, kes sai Lunale oma abistavaid käsi pakkuda. Tegelikult oli see päris kole  vaatepilt. Ma luban,et ma ei tee enam seda kunagi, ma vähemalt proovin. Peale seda läks meil

Tänast päeva alustasime  diivani tassimisega Tammsaare tänavalt Õnne tänavale. Tegelikult tassisid seda küll poisid, aga väsinud olime me lõpuks kõik! Päeval otsustasin küpsetada kohupiimakooki, mis kukkus seekord lausa ideaalselt välja! Mitte nii hea, kui hendriku emal aga ikkagi, olen uhke enese üle!