Meil on eelmisest nädalast olnud väga nutune õhkkond. Nimelt hakkas Paulil hammas valutama, õhtuks valutas ta juba nii palju, et ma pidin hambaarstiga ühendust võtma. Saime neljapäevaks aja, mina küll minna ei saanud koos temaga aga vanaema ja vanaisa võtsid ta peale ja sõidutasid kenasti Värskasse. Tuli välja, et üks hammas on põletikus ja see tuli eemaldada, sest piimahambaid väga nö ei lapita kokku. Mõtlesingi, et sellega on valu kadunud. Sai antibiootikumi kuuri peale ja läksime eluga edasi. Kuid mis edasi ei läinud, oli valu. Ta elas täiesti oma elu. Tundus, et valu läheb iga minutiga suuremaks. Suutsime seda kontrollida siirupiga ja rohuga, ent ööd ja päevad olid täis nuttu. Eriti ööd. Laupäeva hommikul läks väga hulluks, Pauli põsk oli lausa kandiline ning tundus, et kui varem olid natukenenegi need siirupid aidanud, siis enam need ei mõju. Egas väga eriti ei mõjunudki, meie aga muudkui andsime. Pühapäeva lõunal olin juba valmis temaga Emosse minema, kuid siis hetkeks jälle mõjus ja valu kadus natukeseks. Üritasime teda ka tabletti neelama panna. Ilmselt peame veel aastaid üritama, enne kui see tal lõpuks õnnestub. Ma mäletan ka, et omal ajal oli mul samuti raskusi tablettide neelamistega. Ma olin kogu aeg angiinis, talvel koguni 4 korda ning need suured jubedad kapslid. Mingil hetkel tühjendasin lusika peale ja ma mäletan, et meega läks päris hästi alla. Mul on siiani meeles need jubedad tabletid ja selline õõvastav tunne tuleb peale.
